Nagu paljud ukrainlased, sattus ka Olena Eestisse sõja tõttu. Varem elas ta Kiievis, kasvatas last, uskus perekondlikku õnne ja oli väga rõõmus, et tal õnnestus väljuda perekonna patriarhaalsest elukorraldusest ja minna tööle. Koos karjäärikonsultandiga koostas Olena professionaalse arengu kava ja hakkas seda isegi üsna edukalt teostama, sai oma esimese värbamise valdkonna kogemuse, kuid siis algas sõda.

Esmamuljed

Sõja eest tuli põgeneda ringiga läbi Venemaa. Sinna jäid pärast valiku tegemist kõik Olena sugulased, aga Olena valis endale ja oma lapsele teise tee. „Vene vabatahtlikud aitasid mind väga palju. Ma tean, et need ennastohverdavad inimesed aitavad endiselt ukrainlasi, pühendades aitamisele suure osa oma ressurssidest,“ ütleb Olena. „Kogu maailmas on vabatahtlikkusele pühendunud inimesed arvatavasti mõnevõrra sarnased. Niine tn keskusesse jõudsin pühapäeva hommikul kell 5.40 ja kohalikud vabatahtlikud olid juba kohal. Nad olid nii hoolitsevad! Nad kuulasid meid ära, selgitasid, kuidas edasi toimida – neil on ju oma pered ja tegemised, aga nad olid meiega.“

Pärast Eestisse jõudmist taotles Olena ajutise kaitse staatust, mis võimaldab inimesel end registreerida arsti juurde, minna tööle või end töötuna arvele võtta – üldiselt annab talle samad õigused nagu igale teisele riigi elanikule. Kuid kuni selle staatuse saamise hetkeni peab inimene ise omal jõul ja oma ressurssidega hakkama saama.

Kõik bürokraatlikud menetlused kestsid kokku kaks kuud – selle perioodi jooksul ei olnud tal õigust töötada. „Mul olid eelmisest töökohast mõned säästud – minu arvestuste kohaselt oleks rahast pidanud piisama kuni maini. Kui tõesti hoolikalt säästa, siis kuni kuu keskpaigani. Mul vedas väga, et just siis sain ametliku staatuse ja leidsin töökoha.“

Kuidas leida unistuste töö

Ettevõtlikud ja sihikindlad inimesed ei saa istuda käed rüpes. Kui professionaalse arengu kava on käepärast ja olemas on väike kuid inspireeriv värbamiskogemus, siis miks mitte proovida oma erialast pädevust kohalikus keskkonnas? Olena hakkas koguma teavet ja arvamusi kursuste kohta, esitas küsimusi sotsiaalvõrgustikes, selgitas üksikasju ja leidis selle, mis sobis talle sajaprotsendiliselt.

„Ausalt öeldes läbisin ka meeleheite etapi, kui mulle tundus, et raha saab otsa ja tööd ei leia. Ma olin valmis töötama koristajana, lapsehoidjana, mida iganes, aga ennekõike tahtsin ma ikkagi saada värbajaks,“ räägib Olena. „Ettevõttest IT Talent sain teada tänu oma tööotsinguavaldusele rühmas „Ukraina naised Eestis“. Seal kommentaarides vastas Julia Jolkin – mitte ainult kaasaegse värbamiskursuse korraldaja IT Talendis, vaid ka ise praktiseeriv värbaja ja ka üldiselt väga energiline ja motiveeriv inimene. Ta pakkus mulle läbida tasuta kahekuuline programm IT Recruiter! Kui ma mõistsin, et sellel kursusel tuleb teha palju praktilist tööd ja kodutööd võivad tööle kandideerimisel olla proovikiviks, tahtsin seda kõike tõesti teha. Ma arvasin, et kursus on väga tehniline, kuid tegelikult ületas see minu ootusi, sain sealt väga palju praktilist teavet. Kui aus olla, siis jagan nüüd kolleegidega mõningaid parimaid kogemusi.“

Julia sõnul, kui ta kohtus Olenaga, üllatas teda noore naise sihikindlus ja töövõime. „Ta näis olevat valmis esitama miljon küsimust ja proovima praktikas kohe kõike, millega me tegeleme. Kuigi Olena muidugi muretses oma tuleviku pärast Eestis, muretses lapse kohanemise pärast, oma toimetuleku pärast mõne meile kõigile tuttava igapäevase probleemiga, avaldas ta kogu IT Talendi meeskonnale muljet oma aktiivsuse ja töövalmidusega. Meil on traditsioon, mille kohaselt premeerime kõige säravamat õpilast järgmise kursuse tasuta kohaga, see koht läks Olenale,” räägib Julia Jolkin.

Kursuse lõpus olid Olenal mitte ainult ametlik tunnistus, vaid ka praktilised juhtumid, tulemused, mida sai esitada tööintervjuul. Kuna värbaja eriala on tööturul väga nõutud, ei ole tööl alati vaja rääkida eesti keeles, piisab inglise keele oskusest, aga Olena energia ja sihikindlus on nii ilmsed, et noor naine leidis endale töö ühes Eesti IT ettevõttes.

Olena on väga tänulik ettevõtte IT Talent meeskonnale, kes pakkus talle tööotsingu ajal kasutada hea internetiühendusega kontorit – intervjuusid ja erinevaid veebikursusi oli palju mugavam läbida.

„Neil, kes nagu minagi sattusid teise riiki ja otsivad meeleheitlikult võimalust kohaneda, töötada, elada normaalset elu, soovitan teha ära kõik endast olenev. Ja teha seda võimalikult hästi. Kasutada ära absoluutselt kõik võimalused, mitte öelda „ei“ ühelegi juhusele. Minu puhul see töötas.“

Peamine on toetus

Olena ja ta lapse Eesti piiri ületamisest on möödunud neli kuud. Kas seda on palju või vähe? Olena ütleb, et kõik viimaste kuude sündmused on tema jaoks sulanud kokku üheks pikaks päevaks, mida ta elab siiani üle. Ta jätkab õpinguid, töötab rahvusvahelises meeskonnas värbajana, käib lapsega muuseumides ja saab iga päev Eesti kohta teada midagi uut, sest tema lähimad tulevikuplaanid on seotud meie riigiga.

„Tunnen, et olen sellega juba veidi harjunud,“ räägib Olena. „Püüan aktiivselt mõista siin sündinud või kaua aega tagasi Eestisse emigreerunud inimeste elu erinevaid nüansse, külastan kohanemisteemalisi vebinare. Mulle meeldib väga, et Tallinnas saan lasta oma lapsel julgelt sõita bussiga paar peatust üksi. Valetaksin, kui ütleksin, et eluaseme ja kooliga oli kõik lihtne, kuid need raskused on ületatavad.“

Kõige raskem on Olenale, nagu ka kõigile uude riiki kolinud inimestele, kokkupuude bürokraatliku süsteemiga. Kust saada teavet toetuste kohta? Kuidas leida perearst? Kas enne kooliminekut tuleb läbida arstlik läbivaatus ja kuidas sinna last registreerida? Küsimusi on palju , saite ja rühmi, kus inimesed ja organisatsioonid jagavad teavet, veel rohkem. Mõningaid ebamugavusi tekitavad ka erinev terminoloogia ja keelebarjäär, kuid Olena suhtub neisse probleemidesse optimistlikult. „Tööl ja olmes piisab veel inglise keelest, aga mulle meeldib eesti keele kõla ja ma tahan selle ära õppida. Ja minu kõrval on inimesed, kellelt saab nõu küsida, ilma nendeta ei oleks ma saanud midagi teha. Ukrainlaste kogukond Eestis, vabatahtlikud ja lihtsalt abipalvetele vastajad. Siin on väga soojad inimesed, ma olen üllatunud, kui suures ulatuses riik toetab pagulasi,“ räägib Olena. „See õpetas mind aitama, ootamata abipalvet. Praegu pole õige aeg jätta kedagi üksi tegelema oma probleemidega. Juba ainuüksi mõte, et keegi sind toetab, aitab uskuda paremasse homsesse.”