Mõista-mõista, kes see on. Tegemist on suhteliselt noore ametiga. Pea iga ettevõte otsib endale mõnda, kuid kogenud spetsialiste on Eesti turul suhteliselt raske leida. Palgatase on kõrge, sest turg on rahvusvaheline. Amet õpitakse selgeks enamasti töökohal, sest koolid õpetavad aegunud võtteid. Mõtlesid arendajale, eks? Räägime hoopis värbajatest.

Selles suhtes liikus mõte õiges suunas, et kõige kõvemat nime on värbajad ja source’ijad endale IT-sektoris teinud. Sealsed massiivsed töömahud, suur koormus ning kohalikke IT-spetsialistide puudus on viinud innovatiivsete lahenduste leidmise ja töö maksimaalse optimeerimiseni. Ei tehta ühtegi ülearust liigutust. Kui peame aga silmas meie vähenevat, vananevat ja üha sagedamini töökohti vahetavat töötajaskonda, tabab samasugune kriis varsti teisigi. Juba ongi.

Minu seisukohavõtt ongi osalt tormihoiatus kõigile kolleegidele. Lihtsalt hundi hüüdmise asemel pakun aga ka hõbelusika.

Esoteerika massidesse

Nii efektiivse töökorralduse juures nagu IT-s tundub kaasaegne värbamine keskmisele personalijuhile tahes-tahtmata esoteerilisena; sellisena, mis vaid valitud seltskonna salajane info on. Paljude personalijuhtide ning kutseliste värbajate jaoks tähendab värbamine siiani käsitsi meilide vorpimist, lõputuid personalitarkvara tabeleid ja reageerimist alles siis, kui kohta vaja täitma on hakata. Innovatsioon seisneb selles, kui üks personalitarkvara teiste vastu vahetatakse.

Edukaks värbamiseks tegelikult vajalikud digioskused, mõtteviis ning teave tuleb laiemalt liikvele saada; välismaalt source’imisest peab saama personalijuhi teine võõrkeel, koolide õppekavad tuleb kaasajastada. Ka mitmed stigmad peab murdma. Kui Eestis on personalivaldkond valdavalt naiste teema, siis mujal Lääne riikides paistavad silma hoopis mehed. Kui meie diskuteerime regulaarselt välisspetsialistide riikide lubamise üle, siis praegu teevad tormijooksu riigid, kes nad avasüli vastu võtavad. Seda ka värbajate puhul, sest – tuletan meelde – kogenud värbaja on sama kallis ja rariteetne kui seeniorarendaja.

Head värbajad on juba praegu pideva koormuse tõttu läbi põlemas ning iga päev palub mõni Eesti ettevõte minult abi, et neid kogenud värbaja leidmisel toetaksin. Vähesed teavad, et olen isegi tiimi komplekteerimisel sageli hädas. Selle asemel, et kodus pärast pikka tööpäeva teki all Proseccot nautida, olen pidanud käised üles käärima ja tööle asuma.

Kus häda kõige suurem ...

Ootamise asemel otsustasime ise oma probleemi lahendama hakata. Nimelt, lõime oma ettevõttes süsteemse kaasaegse värbamise koolituse. Sellise, mis ühest küljest aitab värsketel alustajatel jalad alla saada ning teisalt tuletab kogenud värbajatele põhitõdesid meelde, samaaegselt uusi vahendeid tutvustades. Meie väike viis valdkonnale ja inimestele tagasi andmiseks, kellest nii väga hoolime. Natuke ka selle eesmärgiga, et oma Prosecco-unistus täita, aga see selleks.

Eesti digiriigi ja start-up nation’i mainet ei hoia üleval vaid ükssarvikud nagu Playtech või Wise. See algab rohujuuretasandilt, igaühe huvist ja võimekusest end ning oma valdkonda edasi viia. Personalijuht, värbaja, lihtsalt juht ... andsin kandikul hõbelusika kätte. Mida Sa sellega peale hakkad?

Julia Jolkin, [email protected]